Cavalieri pärilikud haigused ja
terviseuuringud
Nagu kõigil tõugudel on ka cavalieridel olemas mõned tõus rohkem levinud
haigused. Üle maailma peetakse kõige levinumateks ja
kõige suuremateks probleemideks cavalieride
populatsioonis südame mitraalklapi puudulikkust ja
süringomüeeliat. Üsna tihti esineb tõus silmahaigusi
võrkkesta düsplaasia (mRD vormis) ja distihhiaas,
samuti väikest kasvu tõugude hulgas levinud
põlvekedra nihkumist ehk patella luksatsiooni.
Cavalieridele ainuomaseid haigusi, mida teadaolevalt
muudel tõugudel ei esine, on kaks, ja need on DNA-testiga
lihtsasti tuvastatavad autosoom-retsessiivse
pärandumisega ühe geeni mutatsioonid, millest tuleb
juttu allpool.
Südameklapirike
Cavalier king charles spanjelil
esineb pärilik südameklapihaigestumus ehk
endokardoos. Seda haigust esineb mitmel tõul vanemas
eas. Klapirike on kõige sagedamini esinev
südamehaigus ja igal kolmandal üle 10 aastasel
koeral on klapirike. Cavalieril on antud haigus
tunduvalt üldisem ja ilmneb tihti palju varasemas
eas, isegi juba paari-aastastel koertel.
Südameklapirikke tekkimise põhjus on seni täpselt
teadmata kuid, uurimistulemuste põhjal võib siiski
öelda, et tegemist on päriliku haigusega mida
annavad edasi mitmed geenid.
Mitraalklapi puudulikkuse ehk
regurgitatsiooniga on tegemist siis, kui vasaku
vatsakese ja vasaku koja vahelise klapi sulgumine on
häiritud. Mida suuremal hulgal klapp verd tagasi
vasakusse kotta laseb, seda väiksem on vere hulk,
mida vasak vatsake organismi edasi pumpab. Tihti
eelneb cavalieridel tõsisemale klapipuudulikkusele
mitraalklapi prolaps ehk osaline klapi kummumine
koja poole vasaku vatsakese süstoli ajal. Enamasti
on prolapsi puhul mitraalpuudulikkus kerge, kuid see
võib aja jooksul süveneda ja põhjustada rasket
klapipuudulikkust. Mitraalklapi puudulikkust
mõõdetakse 6-astmelisel skaalal ja aretusuuringu
puhul esitatakse südameuuringu lõpptulemus
4-astmelisel skaalal, kus 0 tähendab, et koer on
aretuskõlbulik ja astmed 1-3 märgivad erineval
tasemel klapipuudulikkust. Kuue-astmelise kaala
esimesed astmed ei põhjusta üldjuhul mingeid kaebusi
ega vaja ravi. Keskmise ja raske puudlikkuse korral
tekivad esmalt südames ehituslikud muutused ning
seejärel ka sümptomid. Ka raske mitraalpuudulikkus
võib olla aastaid hästi talutav, kuna käivituvad
südame kompensatsioonimehhanismid, kuid selline koer
peab olema kardioloogi regulaarse kontrolli all, et
südamepuudulikkuse ilmnedes saaks sekkuda enne, kui
konditsioon muutub eluohtlikuks.
Sümptomiteks on eelkõige koormusel
tekkiv õhupuudus (tugev lõõtsutamine, soovimatus
liigutada, aga ka kehatemperatuuri tõus koormusel),
väsimus ja letargia, südamepekslemine ja rütmihäired,
köhatamine (eriti peale liikumist ja hommikuti
ärgates), kõhupiirkonna laienemine. Kahjuks on
sümptomite ilmnedes klapipuudulikkus juba kutsunud
esile ehituslikud muutused südames ning selleks
ajaks võib olla hilja veterinaari poole pöörduda.
Seetõttu on eriti oluline, et ka kodukoeri, kes
aretuses ei osale, vähemalt kord elus kardioloogi
juures uurimas käidaks. Südant kontrollitakse
kõigepealt kuulamise teel ja seejärel
ultraheliuuringuga, mis ei võta kaua aega ja koera
selleks narkoosi panema ei pea. Tõuühing soovitab
iga cavalieriga läbida südameuuringu kardioloogi
juures vähemalt kord elus vanuses 4-8 aastat.
Aretuskoertel on kohustuslik regulaarne
südameuuringu läbimine ja soovituslik, et uuring
oleks paarituse ajal tulemusega 0.
Chiari-laadne malformatsioon ja
süringomüeelia (CM/SM)
Chiari-laadne malformatsioon ja
süringomüeelia (CM/SM) on progresseeruv konditsioon,
mis koosneb kahest eristatavast, kuid omavahel
tihedasti seotud patoloogiast. Antud seisundeid
esineb nii koos kui ka eraldi mitmetel koeratõugudel,
kuid Cavalier King Charles spanjelitel on märgatud
sündroomi ebatavaliselt kõrget esinemissagedust.
Chiari-laadne malformatsioon on iseloomustatav kolju
kuklaosa moodustavate luude arenguhäirete ja
väikeaju kaudoventraalse osa sopistumisega läbi
suure kuklamulgu selgrookanalisse. Süringomüeelia
korral on iseloomulikeks muutusteks seljaaju
tsentraalkanali laienemine ja/või iseseisvate
vedelikuga täidetud õõnsuste ehk süürinksite
tekkimine seljaaju kudede vahele. Sündroomi täpne
tekkemehhanism on veel välja selgitamata, kuid
tõendid näivad viitavat, et CM on SM
väljakujunemisel oluliseks põhjuslikuks teguriks.
Uuringud on nii inimestel kui loomadel näidanud
CM/SM puhul tugevat pärilikku tausta, mistõttu võib
oletada, et probleem on suure tõenäosusega
geneetiliselt edasi kanduv. Hollandi
koerte pealt on tehtud teadusuuring, mis väga
selgelt näitas, et mida suurem osakaal on SM0 (puhas)
uuringutulemusega koertel pesakonna sugupuus, seda
suurema tõenäosusega on pesakonna kutsikad terved.
Süringomüeelia peamine sümptom on
valu ja sellest märku andvad erinevad valukäitumised.
CM/SM põhjustab koertel tundlikkust pea-, kaela- ja
õlapiirkonnas. Koer väljendab seda katsumisele
ärritudes või niutsudes. Süringomüeelia võib
põhjustada skolioosi, kohmakust, kukkumist ning
kehva kehaasendi teadvustamist, eriti esijäsemete
puhul, samuti võib koer hüpates vokaliseerida (kiunatada,
karjatada). Väga sagedane sümptom koerte puhul on
kaela- ja õlapiirkonna tihe sügamine.
Sügamisliigutust tehakse sageli ilma kehaga
füüsilist kontakti loomata. See tähendab, et koerad
kratsivad keha asemel õhku (nn iseloomulik õhukitarr).
Kraapimiskäitumine on tavalisest sügamisest erinev,
tahtmatu ja kontrollimatu. Haiged loomad kratsivad
oma pea- ja õlapiirkonda ka kõndides, ilma peatumata.
Kraapimiskäitumine on nähtavam jalutades, kui koer
kannab rihma ning hommikuti, samuti ärevas olukorras
või kui koer on elevil.
Sümptomite puudumisel süringomüeeliat
ei ravita. Kui koeral esinevad sümptomid, nagu valu
või sügamiskäitumine, siis parandatakse tema
enesetunnet valuvaigistitega ning püütakse vähendada
üleliigse seljaajuvedeliku kogunemist
diureetikumidega. Ravimitega ei ole võimalik
süringomüeeliat ravida, kuid need aitavad sümptomite
vastu väga edukalt ja võimaldavad paljudel CM/SM-haigetel
koertel säilitada kõrge elukvaliteedi mitmeteks
aastateks. Iga juhtumi puhul määratakse ravi
personaalselt ja ravimitele allumatute CM/SM
juhtumite korral on võimalikud ka kirurgilised
sekkumised, kuid Eestis seda siiamaani proovitud ei
ole.
Tõuühingu tungiv soovitus on, et
aretuskoertel oleks enne aretusse minekut tehtud MRI
süringomüeelia hindamiseks ja aretusvalikute
tegemisel lähtutaks veterinaaride poolt välja
töötatud aretussoovituste tabelist.
Mitte-aretuskoertel on mõtet MRI-uuringut teha siis,
kui koeral on neuroloogilised või valusümptomid ja
veterinaar kahtlustab süringomüeeliat.
Süringomüeelia hindamisel kasutatakse
numbrilist skaalat nullist kaheni iseloomustamaks
süringomüeelia astet ja tähelist skaalat a, b, c,
iseloomustamaks koera vanust uuringu ajal:
SM0 - normaalne, puuduvad
süringomüeelia tunnuseda;
SM1 - tsentraalkanali laienemine
vähem kui 2mm;
SM2 - süringomüeelia (tsentraalkanali
laienemine rohkem kui 2mm, pre-süürinks või süürinks).
c - vanus uuringu ajal 1-3 aastat;
b - vanus uuringu ajal 3-5 aastat;
a - vanus uuringu ajal üle 5 aasta.
CM astet määratakse samuti
numbrilisel skaalal nullist kaheni, kuid 0
tulemusega cavaliere on kogu maailmas väga üksikuid
ja ka 1 tulemus on harv, enamus cavaliere on
tulemusega CM2. Erinevalt SMist puuduvad hetkel
uuringutulemused, mille alusel oleks võimalik
selgelt väita, et CM allub selektiivsele aretusele.
CM hindamis-skaala:
CM0 - normaalne, Chiari-laadset
malformatsiooni ei esine;
CM1 - väikeaju kummunud, kuid mitte
sopistunud läbi suure kuklamulgu;
CM2 - väikeaju sopistunud läbi suure
kuklamulgu.
Silmahaigused
*RD - võrkkesta düsplaasia ehk kaasasündinud
võrkkesta arengu häire, mis jagatakse kolme
raskusastmesse:
mRD
- multifokaalne võrkkesta düsplaasia. Haigust
peetakse pärilikuks. mRD puhul esineb koera
võrkkestal kurdusid. Nende kurdude mõju nägemisele
ei ole täielikult teada, kuid ei ole ka täheldatud
nende mingitki mõju koera igapäevasele elule või
elukvaliteedile.
gRD
- geograafiline võrkkesta düsplaasia. Sellisel puhul
esinevad võrkkestal laikudena muutustega alad, kas
õhenenud võrkkest või siis juba ka irdunud võrkkest.
Sellist düsplaasiavormi peetakse pärilikuks.
Cavalieri, kellel on diagnoositud gRD, võib kasutada
aretuses vaid juhul, kui valitud kaaslasel ei ole
diagnoositud gRD-d. Üldiselt võiks siiski sellise
diagnoosiga koera mitte aretuses kasutada. gRD
põhjustab osalist nägemise halvenemist ja võib mõnel
juhul viia ka pimedaks jäämiseni.
tRD
- täielik võrkkesta düsplaasia. Sellisel juhul
hõlmab haigus muudatusi kogu võrkkestal ja viib
tavaliselt võrkkesta täieliku irdumiseni silma
põhjast ning toob endaga paratamatult kaasa
pimedaksjäämise. Koera ei tohi kasutada aretuses.
*HC - hereditary
cataract ehk pärilik kae. Silmaläätse või selle
kapslite läbipaistvuse kaotusel räägitakse kaest ehk
kataraktist. Läätse või läätsekapslite muutused
põhjustavad olukorra, kus valgus ei pääse enam
võrkkestale. Nägemise kaotuse ulatus sõltub sellest,
millisel määral on lääts hägustunud. Kae võib olla
mõne õnnetusjuhtumi või haiguse tagajärg, vanadel
koertel kaotab silmalääts samuti optilisi omadusi ja
koeral on nn. vanaduse katarakt. Noortel kutsikatel
esinev kae on kas tingitud ema tiinuse ajal põetud
haigustest või silma arengu häiretest. Noortel
koertel (1-6 aastat) esinev kae on tavaliselt
pärilik. On olemas mitmeid erinevaid geneetilisi kae
vorme millest enamik loetakse retsessiivseks.
Cavalieridel esineb päriliku kaed suhteliselt harva.
*PRA -
progresseeruv võrkkesta atroofia. PRA puhul
ei pruugi koer alati haigestuda, vaid ta võib olla
ka haiguse kandja sealjuures ise haigestumata. PRA-d
esineb paljudes tõugudes, haigusel on palju
erinevaid vorme ja seda saab mõnel juhul diagnoosida
2-3 aastastel koertel aga võib avalduda ka alles 6-7
aastastel. Nägemine halveneb järk-järgult ja haigus
toob kaasa pimedaks jäämise. Problemaatiline PRA
vastu võitlemisel on pärilikkuse keerulisus ja see,
et haigus võib avalduda alles täiskasvanul koeral,
keda juba on aretuses kasutatud. PRA-d põdevat koera
ei tohiks kasutada aretuses. Cavalieridel esineb
haigust harva.
*Distihhiaas (ja trihhiaas) -
ülemäärased ripsmekarvad silmalaugudel.
Liigripsmelisus võib esineda nii üla- kui alalaul,
üksikute oma reast väljaspool kasvavate ripsmete või
topeltreana. Trihhiaasi puhul kasvavad ripsmekarvad
või üksik karv ebaloomulikus suunas ja riivavad
silma sarvkesta. Vale asendi või asukoha tõttu
võivad ripsmed põhjustada sarvkesta ärritust,
silmapõletikku, liigset pisaranõret ja nn silmade
jooksmist. Distihhiaasi esineb kuni 16%
cavalieridest. Kahte selle diagnoosiga koera ei ole
soovitatav omavahel paaritada.
Tõuühingu soovitus on lasta
silmaarstil korra koera elu jooksul vaada üle
kõikide cavalieride silmad, eriti kuna tõug on aldis
sarvkestavigastustele. (Cavalier on tuntud oma
julguse ja kartmatuse poolest ning võib sõna otses
mõttes silmi pilgutamata roosipõõsasse linavästrikku
taga ajama tormata, tulles sealt välja vigastatud
silmadega, millest võivad jääda püsivad armid).
Patella luksatsioon
Põlvekedra sisse- või väljapoole
paigaltnihkumus. Probleem esineb kääbustõugudel üsna
tihti. Pärilikkuse mehhanism ei ole teada.
Väiksekasvulistel koertel esineb enamasti mediaalne
ehk sissepoole nihkumus. Haigus on kaasasündinud ja
jagatakse raskusastme põhjal nelja kategooriasse.
Loomaarst kontrollib põlve kompamise teel. Astme 1
korral tavaliselt sümptomid puuduvad ja loom ravi ei
vaja. 2. ja 3. astme puhul võib märgata longet
ainult siis, kui põlvekeder on oma asendist väljas.
Koer hoiab tagajalga põlvest painutatuna ning toetub
sellele 3-4 sammu tagant. 4. astme luksatsiooni
korral on põlvekeder püsivalt oma asendist väljas ja
tekivad tagajalgade teljemuutused. Tihti avastatakse
probleem trauma järgselt, kuigi tegemist on
kaasasündinud veaga. Kergema luksatsiooni puhul
piisab ravimiseks koerale puhkuse andmisest ja
valuvaigistitest. Raskemate luksatsioonide puhul on
vaja kirurgiliselt sekkuda. Patella luksatsiooniga
koeri ei soovitata aretuses kasutada. Tõuühingu
soovitus on kord elus teha põlveuuring ka
kodukoertele, keda aretuses ei kasutata. Kindlasti
tuleks lasta põlvi kontrollida, kui koeral esineb
aegajalt hüppavat lonkamist või põlv seda katsudes "klõpsub".
DNA-testiga uuritavad
haigused
EF ja CC/DE
- Episoodilise kukkumise sündroom
(episodic falling syndrome, EF)
EF
on kirjeldatud ainult Cavalier King Charles
spanjelitel. EF on mitte-progresseeruv haigus, mis
reeglina ei lühenda koera eluiga ja osutub väga
harva eluohtlikuks. See avaldub enamasti juba
kutsikaeas (3-7 kuud), kliinilised sümptomid võivad
koertel varieeruda, kuid ühiseks jooneks on
lihastoonuse tõus ja lihaste võimetus lõdvestuda.
Haigushoo ajal tardub koer paigale, jalad
jäigastuvad, ta kaotab tasakaalu ja kukub.
Kokkukukkumise ajal ei kaota koer teadvust vaid ta
lihtsalt ei suuda kontrollida oma keha. EF
sümptomeid võivad haigel koeral põhjustada treening,
erutus, stress ja hirm, kuid mõnel juhul ei ole
võimalik haigushoogu esilekutsuvat ärritust
tuvastada. Enamus juhtudel taastub koer haigushoost
suhteliselt kiiresti, tõuseb üles ja tegutseb edasi
nagu poleks midagi juhtunud. Samas võib esineda ka
raskemaid juhtumeid, mille korral koer kannatab
sagedaste üksteisele järgnevate haigushoogude käes,
mis võivad viia püsiva neuroloogilise kahjustuseni
Kuiva silma ja kähara karva sündroom
(dry eye and curly coat syndrome, CC/DE)
Antud sündroom esineb ainult Cavalier King Charles
spanjelitel. Haigus avaldub juba vastsündinud
kutsikatel. CC/DE'l on kaks koosesinevat kliinilist
sümptomit: kuiv silma sarvkesta põletik, mida
põhjustab pisaravedeliku puudumine silmas, mistõttu
silma pind kuivab ära ja see omakorda põhjustab
tõsise trauma ning infektsiooni silmas, silma
sarvkestas tekivad haavandid ja armid, mis on
koerale väga valulikud ning põhjustavad osalist
nägemise kadu; ihtüoosi sarnane nahahaigu on
põhjustatud naha talitluse häirest, mistõttu on
koera keha kaetud suurte kestendavate ja karvutute
laikudega, karvastik on säbruline, karm ja kähar,
ninapeegel ja käpapadjandid on tugevalt paksenenud.
Haigus põhjustab koerale tugevat sügelust ja
valulikkust. Käppade valulikkuse tõttu on koeral
valus püsti seista ja kõndida. Selle sündroomiga
kutsikad eutaneeritakse enamasti kohe peale
diagnoosi saamist.
Nii EF kui CC/DE päranduvad
autosoom-retsessiivselt, mis tähendab, et “haiged”
on ainult need koerad, kes on pärinud haigust
põhjustava geenivariandi koopiad mõlemalt vanemalt (mõlemad
vanemad on “kandjad” ja/või “haiged”). Vastavalt
Tõuühingu soovituslikule aretusstrateegiale peab
vähemalt üks vanematest olema “puhas”, et kõik
järglased oleksid terved. "Testitud ja puhas" ning "geneetilise
pärandumise kaudu puhas" on Tõuühingu jaoks
samaväärsed tulemused. Kandja-staatusega koera võib
paaritada vaid puhta koeraga. Haige-staatusega koera
paaritada ei või. Tõuühingu seisukoht on, et
kandjate aretusest välja jätmine ei ole otstarbekas,
kuna ahendab ebamõistlikult geenibaasi.
Aretuses kasutatavatel koertel
haigust põhjustava geenivariandi kandluse kindlaks
tegemiseks ja haigetel koertel diagnoosi
kinnitamiseks on vajalik EF ja CC/DE osas DNA-testimine.
Test teostatakse põsekaapest saadud
epiteelirakkudest ning seda on võimalik tellida
geenitestimist pakkuvatest laboritest üle Euroopa (näiteks
Laboklin Saksamaal).
Haiguse pärandumine:
|