MÕISTUS JA TUNDED (ehk mis on asja MÕTE)

Lüües Google`sse või mõnda teise otsingusüsteemi sisse “cavalier king charles spaniel ja tervis” ei kulu kuigivõrd palju aega, et komistada terminitele süringomüeelia ja Chiari malformatsioon. Kohe selgub ka, et seda ülikuuma teemat arutatakse paljudes artiklites, foorumites, blogides ja meililistides. Tekkinud on palju infot, uurimusi, arutelusid, ning jah, ka vaidlusi ja erimeelsusi, et asjaolud on muutunud uuringute algusaegadest veelgi keerulisemaks.

Kasvatajate, uurijate, teadlaste ja tavaliste cavalieripidajate vahel on toimunud sellessamas küsimuses jagunemine - mida on vaja teha ja mida ei ole, kelle arvamust jagada, kelle oma mitte.

Olen mitme aasta jooksul osa võtnud Chiari ja süringomüeelia uurimistööst. Osalesin selles algusest peale kuni lõpuni välja. Oleme läbinud pika tee mõlema nähu mõistmisel, kuid peame siiski veel palju õppima. Uuringutealane teave on pidevalt arenguteel ja muutumises. Meil on väga vedanud, et on olemas sellised oma ala profid, kes tõsiselt huvituvad uurimistööst ja tõu edendamisest.

Minu osalus skaneerimisprogrammis siin kohapeal, Kanadas, andis mulle erakordse võimaluse pidada sidet paljude cavalieriomanike ja -kasvatajatega terves ilmas. Olen osa võtnud mitmetest aruteludest ja vaidlustest, kaasa arvatud diskussioon erinevate ideede ja arvamuste analüüsi suhtes. Olen läbi töötanud tonnide viisi MRI pilte ning kuulnud palju südantlõhestavaid lugusid. Nagu ka varem, mida rohkem MRI tulemusi ma näen, mida rohkem vestlen kasvatajate ja cavalieriomanikega nende koerte tulemustest, arutlen sümptomite üle ning jälgin ka omaenda koeri, seda rohkem küsimusi mul tekib. Ma jään alatiseks suureks MRI uuringute ning nendest tulenevate protokollide pooldajaks, samas pole ma usku kaotanud ka vanasse heasse tervesse mõistusesse.

Pooldan koerte MRI uuringuid ning järgnevaid aretusprotokolle kasvõi juba selle pärast, et käesolevaks ajaks on neist tohutult kasu olnud CM ja SM teadvustamisel ja sellekohase info levitamisel. Olen kohe esimene, kes kutsub üles inimesi koguma vastvat infot uurimistööde tarvis. Skaneerige oma koeri. Kõnelge enam neist koertest, kes on nende haiguste käes kannatanud. Olgu MRI uuringutulemuste info avalik ja kättesaadav. Arutelu ja uurimistulemusteta ei saa vastust ühelegi küsimusele.

Mis me oleme leidnud sellest ajast saadik, kui tekkis mõte neid asju uurida.

MRI uuringud tagavad nii väga vajaliku baasi teaduslike uurimustööde tarvis, samuti sügavamad teadmised koerte aretamisest. Loovad kasvatajatele võimaluse hinnata oma aretusvalikuid suurema vastutustundega ning järgides teadlaste poolt pakutud aretusstrateegiat üritada viia miinimumini SM esinemisprontsendi meie armastatud tõus. Eelneva statistika põhjal näib, et prognoos on olukorra parandamise mõttes soodne.

MRI on ainus moodus sümptomeid ilmutavate koerte diagnoosimiseks. Neuroloogilised sümptomid võivad olla sarnased, kuid kui tahta teada, mis koeraga tegelikult toimub ning mis täpselt põhjustab haigustunnuseid, tuleb teha MRI uuring.

CM ja SM kohta on üldsusele teatavaks saanud väga ulatuslik info. Cavalieriomanikele soovitatakse endil olukorda analüüsida ja toetada vastutustundlikku aretust. Ei maksa minna ja osta esimest ettejuhtuvat armsat cavalierikutsikat lemmikloomapoest või toetada varjupaiga päästeaktsioone, kui te pole valmis võimaluseks saada omaikuks cavalierile, kellel võivad välja lüüa tõsised probleemid tervisega. Terve mõistus ja minu sügav sisemine veendumus ütlevad, et pideva arutelu objektiks on CM ja SM enamtuntud aspektid ning mõningad asjad kahtlastes valdkondades vaikitakse maha ja lükatakse tasakesi vaiba alla. Seepärast sooviksin jagada mõningat infot sellest, mida peaaegu kunagi ei arutata, kuid mis siiski toimub ning see varjatud osa pole alati terve mõistusega inimese jaoks arusaadav.

Puhta testitulemusega cavalier või cavalier tulemusega A võib samal ajal kannatada CM valusündromi ÄÄRMUSLIKULT väljenduvate haigusnähtude all. Mõned kõige haigemad cavalierid, kellega mul tegemist teha tuli, olid koerad, kellel oli ilus puhas MRI pilt, isegi kui CM oli väga nõrgalt väljendunud. Selline olukord on mulle väga hingelähedane, kuna mu enda armastatud ruby Mylee on üks selliseid koeri. Kui me Mylee`ga kõige sellega esmakordselt kokku puutusime, siis arvasin, et meie puhul on tegemist väga harvaesineva juhusega. Nüüd ma tean, et see pole harv erand ning mida rohkem me kogume MRI tulemusi, seda enam leiame selliseid cavaliere nagu Mylee, keda isegi parematel päevadel pidada turvaliselt ja valuvabalt on väga raske ülesanne. Sellele vaatamata on tema MRI skaneeringu tulemused ilusad ja puhtad ning kordusuuringu pilt isegi veel ilusam. Kas sooviksite osta kutsikat minu A tulemusega puhta skaneeringutulemusega emaselt, kes elab lyrica ja prednisolooni kokteili peal?

Cavalier, kelle MRI tulemus näitab CMi ja SMi, võib elada terve elu sümptomivabalt. See, et pildi pealt on näha lõhe, ei tähenda veel sugugi, et haigusnähud on arenguteel. Mõningatel neist, jah, need sümptomid ajapikku avalduvad. Ometigi on palju neid, kellega ei juhtu midagi. Kui aretuskoeral on diagnoositud CM, kuid haigusnähud kunagi ei avaldu ning kui see koer annab CM diagnoosiga järglasi, kellel samuti haigustunnuseid ei avaldu - mida see meile ütleb?

Kahe D tulemusega koera paaritamisel võivad sündida PUHTAD järglased. Tean mitut sellist näidet.

Kahe A tulemusega koera paaritamisest sündinud kutsikad võivad põdeda SMi. Kahjuks tean ka mitmest sellisest juhtumist.

Puhta MRI tulemusega ning raskekujulise sümptomaatilise SMga koerad võivad koguni sündida ühes pesakonnas. Puhta MRI uuringutulemusega populaarsel aretusisasel võib olla sümptomaatilise CMga õde.

Aruanded ja astmed MRI uuringutulemusel võivad tugevalt erineda olenevalt sellest, kes pilte luges. Üks ekspert võib anda koerale A tulemuse, samas kui mõni teine hindab selle SMga Dks.

Hingevalu, abituse ja kannatustega, kui armastatud lemmik kannatab tugevaid neuroloogilisi valusid puutuvad kokku mitte ainult tavalised cavalieride reapidajad. Juhtub, et kasvatajad on samuti murest murtud, kui nende koertel või kasvandikel ilmnevad raskekujulised CM või SM sümptomid. Ma pole veel kohanud tõuklubide liikmeskonna hulgas kasvatajaid, kes ei hooli oma koertest või koertest, kelle nad kasvatanud on. Kõik nad on väga kirglikud ning oma koertele pühendunud. Nad võivad olla eriarvamusel, mitte toetada just kõiki uuringuid või mitte järgida kõiki aretusprotokolle, kuid nad armastavad oma koeri ja hoolivad neist.

On olemas palju tõuge, milles esineb CM ja SM. Kõigi nende tõugude kohta teevad oma aretusbaasi MRI uuringuid ainult cavalieride ja brüsseli grifoonide kasvatajad.

Ainult väga väike protsent cavalierikutsikaid sünnib registreetud kasvatajate juures. Lõviosa kutsikaid sünnib kutsikavabrikutes ning kodukootud kennelites kellegi tagahoovis. Vaatamata sellele, milliseid iganes protokolle järgivad need, kes lähenevad aretusele vastutustundlikult - need, kes ei järgi mitte midagi, toodavad kutsikaid kordades rohkem.

Arvan, et siinkohal lõpetan oma nimekirja, kuigi võiksin pikalt edasi lasta. Nagu võite aru saada, läheb see teema mulle sügavalt korda. Sooviksin näha päeva, kui CM või SM pole enam probleemiks tõus, samas tean, et selline tulevikuväljavaade pole reaalne. Olenemata sellest, mida kasvatajad teevad või ei tee, jäävad need kaks probleemi, millega tuleb pidevalt kokku puutuda. Kindlasti on ka tulevikus kasvatajaid, kes MRI skaneerivad iga oma koera, kuid sellele vaatamata sünnib ikka ja jälle CM ja SM haigeid kutsikaid.

Ma väga loodan, et see, mida mõned teist leiavad peale selle materjali lugemist, on võib-olla selle mõistmine, mis käib “lava taga”. Miks jätkuvalt tekib küsimusi ning miks arutelud ja vaidlused jätkuvad. Ehk teisisõnu ammutaksite siit mõtlemisainet, kui soovite.

Originaalpealkiri SENSE AND SENSIBILITY  (and what makes NO SENSE)

Tõlkis: Kaarin Kaaviste